Kui saan mida tahan, siis olen alles tõeliselt õnnelik!

Kas oled sellega nõus?
Kas see pole siis eesmärkide, soovide ja tahtmiste saavutamise peamine põhjus?
Mõtled ka nii?

Inimese jaoks, keda ei huvita enesearengu teema, on see lause nagu lause ikka, ei midagi erilist.
Inimese jaoks, keda huvitab, milleks ta tegelikult suuteline on ja kes ta päriselt on, tahab teada iga varjatud mõtet selle taga, sest kui see lahti harutada, siis on selle mõtte taga peidus hoopis suur oht meie eesmärkidele.

 

MILLINE?

Elus liikumapanevaks jõuks ongi ju püüdlemine selle poole, mida me TAHAME. Olgu selleks siis asjad, suhted või midagi muud. See teadmine, et need meil kunagi olemas saavad olema, panebki ju täna pingutama. See paneb tegema muutusi, paneb teisiti mõtlema, paneb riskeerima jne.

Oled kindlasti nõus sellega – me töötame täna millegi nimel, mida tulevikus saada loodame. Tegelikult kannatame millegi poole püüeldes lausa kaks korda.

 

KUIDAS?

Esimest korda kannatad siis, kui Sul seda pole.
Teist korda kannatad siis, olgem nüüd ausad, kui kaua oodatud asi on käes, sest rõõmu selle üle
tunned tegelikult väga lühikest aega. Vahel näib et isegi ainult üheks pisikeseks hetkeks jagub rõõmu.
Vahel tekitab see isegi külmalt võtmise suhtumise „ah et nii siis ongi, see ongi nüüd käes…

 

 

MIKS?

Sest me ei suuda seda hetke pikalt hoida, just seda hetke, mis meid pärast pikki ootusi rõõmustama pani.
Sellepärast öeldaksegi, et teekond on sihtkohast tähtsam.
Organiseerisin oma emale hiljuti sünnipäevapidu. Mitu nädalat tegelesin ettevalmistustega, külaliste kutsumisega, toitlustusega jne ja kui pidupäev oli käes, siis see möödus nagu sekundiga…. paljude sugulastega sain vahetada ainult paar sõna ning pidu oligi läbi. Mõtle nüüd korra enda elus mingile sarnasele kogemusele – väljasõit, matk, pidu vms. Elevust tekitavad mõlemad – nii teekond, kui sihtkoht.

Aga miks siis ikkagi teekonda tähtsamaks peetakse?
Sellepärast, et see olemine olevikus on kõik, mis Sul on. Minevikku ei saa muuta ja tulevik ei ole tulnud, meil ei ole selle üle kontrolli. Praegu on kõik, mis on. Tuleb õppida elama olevikus, sest teekond ongi olevik. Kui silmad avada, siis iga päev toimub midagi, tavalisi hetki ei ole. Küsimus on
ainult selles, et kas me märkame tegelikult seda, mis meie ümber iga päev toimub ning millised võimalused meie ees lahti rulluvad. Mida rohkem suudad oma teekonda nautida, seda rohkem nauditavaid hetki igapäevaselt koged!


Kvantfüüsika näitab selgelt, et aeg ja ruum pole tõelised. Need lõimitakse kogemuseks meie ajus. Aju kogub kokku sissetuleva info ja vormib selle eelnevatele kogemustele põhinedes selleks, mida meie nimetame reaalsuseks. Ja kui see reaalus on selline, millest tahaksime põgeneda, siis on ju teekonda või olevikku või praegust hetke ikka väga raske nautida ning seetõttu vaadataksegi tulevikku, sest seal

on kõik halb möödas, sest kauaoodatud kaunikene on saavutatud.


Albert Einstein on öelnud:

 „Reaalsus on vaid illusioon, kuigi väga püsiv.“


Meie, inimesed oleme sild reaalsuse ja kõikvõimaliku kujuteldava vahel. See, mida me enda võimete
ja võimaluste kohta usume, muudab meie maailma just selliseks, nagu see on.
Kuidas muuta praegust reaalsust või teekonda, et unistused, eesmärgid ja soovid ikkagi teoks
saaksid?
Vastus on lihtne – ära otsi vastuseid endast väljastpoolt, need tuleb leida enda seest! Ela hetkes!
Meil on väge pääseda ligi kõrgematele, tavameeltele ja mõtlemisvõimele kättesaamatutele
teadmistele alateadvus kaudu. CIA luureametnikud on selle tõestuseks.

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga